kolmapäev, 9. detsember 2015

Lillede klassifikatsioon

Lillede klassifikatsioon


Lilled jagunevad:
*Üheaastasteks lilledeks ehk suvelilled, suvikud
*Kaheaastased lilled
*Mitmeaastased lilled ehk püsililled, püsikud



*Ettekasvatavate lillede seemned ei külvu ise. Nende lillede
  seemned vajavad esimestel elukuudel palju hoolt ja hella               kohtlemist.
*Isekülvuvate lillede seemned külvavad ennast ise järgmiseks
  vegetatsiooniaastaks.
*Funktsionaalsed taimed on mitmeaastased taimed, mida
  kasutatakse üks aasta.

*Püsikuks loetakse taime, mille eluiga on rohkem kui kaks
  aastat.
*On püsikuid, mis õitsevad kevadel, suvel, sügisel ja kevadest
sügiseni.
*Osad püsikud soovivad talvel katmist ehk nad on külma-
  õrnad.


*Üheaastased lilled ehk suvelilled, suvikud kasvavad ainult ühe aasta. Peale õitsemist nad viljuvad ja siis surevad.





Mungalill e. kress
Tropaeolum majus

 Mungalill on pärit Lõuna-Ameerikast. Eestis kasvatatakse mungalille dekoratiiv- ja maitse-
taimena. Tema õitest, viljadest ja mahlast saab valmistada erinevaid ravimeid. Veel saab õisi ja lehti kasutatakse salatites, liharoogade maits-
estamisel ja erinevates pirukates. Taim sisaldab
palju C-vitamiini.
 Mullastiku suhtes sobib mungalillele hästi toit-
aineterikas muld, mis on eelmisel aastal orgaani-
lise väetisega väetatud. Mungalill on külmaõrn taim, mis eelistab sooja ja päikselist kasvukohta,
ei talu kuivust ega liigniiskust. Külvatakse aprillis hiljemalt mai lõpus. Ümberistutamisel peab olema ettevaatlik, kuna beebitaimed on väga haprad. Soojas tärkab 8-14 päevaga. Seemnete idanevus säilib 5-8 aastat. Mungalill külvab end ka ise, kui seemned on maha jäänud. Aga idanemine on siis hiline ja külmal suvel õitsemine nigel.




Võõrasema e. aedkannike
Viola x wittrockiana

 Võõrasema on aretatud põllulillest- käoorvikust.
Võõrasema on meie kliimas üks esimesi taimi, mida võib juba varakevadel õue istudada. Taim talub kuni -5c külma temperatuure. Kasvupin-
nase suhtes on vähenõudlik, aga eelistab tumeda
ja heleda turba segu koos liivaga või spetsiaalset poes pakutavat võõrasema mulda. Kasvukohaks sobib päikseline, kui ka poolvari, mullastik peab olema niiske ja ei talu läbikuivamist. Võõrasema külvata ennast ka ise, kuid meil kasutatakse ettekülvi, et saaks kohe varakevadel haljastuses kasutada. Kui võõrasema ettekülvata jaanuaris siis õitsvaid taimi saab juba aprilli keskel. Muidu on võõrasema kaheaastane taim, aga meil kasutatakse taime üheaastasena. Kui regulaarselt võõrasema kärpida, siis kasvavad uued võrsed, taim õitseb uuesti ja püsib kauem.




Viltleht e. vilt-ristirohi
Cineraria maritima

 Viltleht on kaheaastane taim mida kasvatatakse meil üheaastasena. Taim kasvatab esimene aasta lehti ja teisel aastal alles õidseb. Viltleht on vähenõudlik taim, aga väga tänuväärne. Kasvab kõikides muldades. Kasvukohaks eelistab päikselist või poolvarjulist kohta, talub hästi kuiva e. põuakindel. Püsib haljastused kuni lühi-
ajaliste külmadeni, talub püsivat külma kuni -5c
külmakraadi. Lehed on hõbedaselt sametised ja mõnusalt pehmed, selline lehepind hoiab ära vee aurustumise ja taim püsib kauem ilus. Seemned külvatakse istikute saamiseks veebuarist kuni märtsini. Soojas ja valges tärkavad seemned 1-2 nädalaga. Avamaale võib istudada juba mais.




*Kaheaastased lilled kasvatavad esimesel aastal lehestiku ja teisel aastal õitsevad, viljuvad ja siis surevad.



Tokkroos
Alcea rosea

 Tokkroosi kasvatatakse meil kaheaastase taimena, kuigi tema eluiga võib olla 4-5 aastat. Esimesel aastal kasva-tab taim lehestikku ja järgmistel aastatel õitseb. Tokktoos kasvab 2-3 meetri kõrguseks ja õidseb teisel aastal kõige rikkalikumalt. Tokkroosi saab paljundada juurekaela juurest võetud pistikuga ja seemnetest. Seemnest paljundamiseks tuleks seeme külvata peenrasse oktoobri lõpus või kevadel. Taim paljuneb hästi ka isekülviteel. Tokkroosi võib ka ettekasvatada. Hakkab idanema 15-20c juures, mille idanemine kestab 5-10 päeva. Pinnase suhtes ei ole takkroos nõudlik, aga eelistab kuivemat liivakamat mulda, mida on väetatud.
Kuival ajal vajab kastmist.





*Mitmeaastaste lillede ehk püsilillede, püsikude eluiga on rohkem kui kaks aastat. Peamiselt on püsik taim kes õitseb ja viljub elu jooksul mitu korda. Erand rühma kuuluvad monokarpsed taimed, kes elavad rohkem kui kaks aastat, kuid õitsevad ja viljuvad vaid ühe korra ja siis surevad. Tavaliselt moodustavad püsikud igal aastal uued maapealsed osad, säilivad vaid maa-alused osad ehk juurestik. On ka väheseid liike, kes säilitavad ka maapealset osa. Talihaljastel püsikutel talvituvad ka lehed.




Lumikelluke
Galanthus nivalis

 Lumikelluke pärineb Lõuna-Euroopast. Lumikelluke on külm-
akindel ja väga varajane püsilill, kes ei karda miinuskraade vaid paistab ,et need meeldivad talle. Kohe kui kevbadel lumi hakkab sulama pistab lumikelluke oma õied lume seest välja.
Lumikellukest võib juba lumealt õitsemas leida märtsis. Taim
eelistab huumusrikkast mulda, kui ka kasvab tavalises aia-
mullas. Muld peaks olema hästi vett läbilaskev, mis suvel läbi
ei kuivaks. Kasvukohaks sobib päikseline ja poolvari. Paljundada saab lumikellukest tütarsibulast, mis tuleb ümber
istudada kohe peale õidsemist või sügisel 5-10 cm sügavusele.








Kollane karikakar
Anthemis tinctoria

 Kollane karikakar on Eestis naturaliseeritud püsilill. Taimel on samasugused õisikud nagu tavalisel härjasilmal, ainult õisik on kollane. Lehed meenutavad veidi raudrohu lehti. Eestis
kasvab kollane karikakar inimestest mõjutatud elupaikades- põldudel umbrohuna, söötidel, teeservadel, mahajäetud karjäärides. Harva leidub kollast karikakart puutumatta looduses.
Taim ei talu teiste taimede konkurentsi ja idaneb ainult vabal mullapinnal. Kollast karikakart kasutatakse ka lõnga ja munade värvimiseks.
Mullastiku suhtes ei ole nõudlik, eelistab päikselist ja kuiva pinnast, õidseb juunist septembrini.




Arujumikas
Centaurea jacea

 Arujumikas on taim, mis meenutab natuke ohakat. Arujumikas on üks Eestil olev tavaline rohtaim mida võib leiduda niitudelt, teeservadel, 
söötis põldudelt ja puisniitudelt. Nagu laialt levinud liikidega sageli juhtub, on ka arujumika geneetiline mitmekesisus suur. Aegade jooksul on botaanikud kirjeldanud mitmeid vorme ja varieteete lehtede lõhestumuse, taime karvasuse ja õisiku tunnuste alusel. Vahel võib ka leida 
aru- ja põldjumika hübriidi, kes oma tunnuselt jääb vanemate vahepeale. Mullastikust ei ole arujumikas valiv, olenevalt pinnasele kasvab arujumikas erinevalt. Kuival pinnasel on arujumika kasv mõnikümmne sentimeetri pikkune, aga rammusal põllumaal võib arujumikas kasvada kuni meetri kõrguseks. Õidseb juunist kuni oktoobri külmadeni.



Kasutatud kirjandus: 
Vikipeedia, vaba entsüklopeedia
101 Eesti lille    Toomas Kukk
pildid: Kätlin Tärno
               

teisipäev, 8. detsember 2015

Lisa ülesanne


Sort:   `Röte Klokke`
Liiginimetus:  värd-karukell
                        Pulsatilla x xolfgangiana
Perekond:   Karukell
                   Pulsatilla
Sugukond:   Tulikalised
                    Ranunculales
Tunnus:   Liigi tunnuseks on ladinakeelses
nimes olev x täht.










Kasutatud kirjandus:
Vikipeedia, vaba entsüklopeedia

Ülesanne nr.1 Põhimõisted

Põhimõisted:

Takon, perekond, liik, sort, introduktsioon, aklimatisatsioon, metsistumine, naturaliseerumine, kultuuristumine.

Põhimõisted:





Rohttaimed: 

Rohtaimed on rohtsed taimed ja õistaimed, mille võsud taime elutsükli vältel ei puitu. Maapealsed võsud võivad püsida üks või kaks vegetatsiooniperioodi. Pärast viljumist võsud surevad. Taimede elukestvuse järgi eristatakse üheaastasi, kaheaastasi ja mitmeaastasi rohttaimi ehk püsikuid (lilled, ravimtaimed, maitsetaimed, köögiviljad, sõnajalad). 


OLULISI DEFINITSIOONE:


Liik:

Liik on taksonoomiline mõiste, mida bioloogias kasutatakse kindlal viisil omavahel sarnanevate organismide populatsiooni kohta. Liike võib jagada alamliikideks. Liigid millel on ühised esivanemad, kuuluvad perekonda. Liik kuulub ühte perekonda korraga.


Alamliik:

Alamliik on takson, mis on liigist ühe võrra madalamal olev üksus. Alamliigist madalamad liigisisesed üksused on teisand ja vorm. Alamliigi taimed erinevad teiste selle liigi taimedest. Liigi nime ja alamliigile viitava nime vahele kirjutatakse lühend ssp või subsp.


Perekond:

Perekond on bioloogias liigist kõrgemasseisev takon, millesse kuulub üks või mittu sarnast liiki ehk sarnaste liikide kogum.


Sugukond:

Sugukond on bioloogilises taksonoomias lähedasi perekondi ühendav üksus. Lähedasi sugukondi ühendab selts. Eestikeeles kasutatakse taimede nimetuse lõpuna `-lised, nt. korvõielised, liblikõielised jne.


Selts:

Selts on bioloogilises taksonoomias klassist väiksem üksus, mis jaguneb sugukondadeks. Taimedesüstemaatikas kasutatakse ka seltsist väiksemat üksust-alamselts. Eestikeeles kasutatakse seltside nimede lõpuliitena `- laatsed. nt. magunalaatsed.



Alamselts:

Alamselts on bioloogilises taksonoomias vahel kasutuses olev seltsisisene takson.


Klass:

Klass on bioloogilises taksonoomias väiksem üksus, mis jaguneb seltsideks, mõnikord ka alamklassideks . nt. kaheidulised.


Hõimkond:

Hõimkond on bioloogilise taksonoomia suurüksus, mis jaguneb klassideks. Sarnased hõimkonnad moodustavad riigi.


Riik:

Riik on bioloogilises taksonoomias domeenist üks aste madalamal asetsev üksus. Üldiselt on riigist kõrgrm olev üksus domeen ja madalam hõimkond.


Domeen:

Domeen on bioloogias praeguse seisu kõrgeim taksonoomiline katekooria. Domeenist ühe astme võrra madalam taksonoomiline katekooria on riik.


Takson e. mest:

Takson on taksonoomilisse üksusesse kuuluvate organismide kogum. Takson on taksonoomia põhimõiste ja organismide süstemaatika üksus. Põhiline üksus on liik, liigisisesed üksused on alamliik, teisend, vorm. Liigist kõrgemad üksused on perekond, sugukond, selts, klass ja hõimkond.


Teisend e. varieteet:

Teisend on bioloogilises taksonoomias liigisiseste taksoni katekooria. Teisendist väiksemad üksused on alamteisend ja vorm. Alamteisendi katekooriat kasutatakse võrdlemisi harva, vormi aga sageli. On vähemalt üks vähemtähtsa päriliku tunnuse poolest liigist erinev taimerühm. Ladinakeeles tähistatakse lühendiga var. nt. Lilium blibiferum var. croceum.


Vorm:

Vorm on bioloogilises taksonoomias liigisisese taksoni katekooria. Vormi suurem üksus on teisend. Erineb põhiliigist mõne üksiku mittepäriliku tunnuse poolest. Ladinakeeles tähistatakse lühendiga f.
nt. Campanula glomerafa f. alba - kerakelluka valgeõieline vorm.


Sort:

Sort on kõige madalam süstemaatika ühik kultuurtaimedel. Sort saadakse inimese vahetul osalemisel. Ühel liigil võib olla erinevaid sorte, aga need erinevad erinevate tunnuste poolest. Nimi kirjutatakse suure algustähega ja nimi pannakse ülakomade vahele, nt. roosisort "Pink Fairy". Sordi nime ei tõlgita.


Hübriid:

Hübriid on loodusliku ristumise teel saadud uus liik. Looduses tekib hübriide suhteliselt harva. Sagadamini saab hübriide inimese käeläbi.



UUTE TAIMEDEGA ASUSTAMINE:

Introduktsioon: 

Introduktsioon on mõiste bioloogias, mis tähendab võõrliigi toomist alale, kus teda varem ei olnud.


Aklimatisatsioon:

Aklimatisatsioon on protsess, kus taim kohaneb uue kliimaga ja elutingimustega.


Kultuuristamine:

Kultuuristamine on loodusliku taimeliigi kultuurtaimeks muutmine, aretamine.


Naturaliseerimine:

Naturaliseerimine on võõrliikide kodunemine. Inimese kaasabil sissetulnud liikide sobitamine kohalikku keskonda, kultuurliigi tungimine looduslikku taimestikku.


Metsistumine:

Metsistumine on eelkõige kultuurtaimede puhul tõenäolisem, kus kultuuris kasvav liigi isendid jäävad kasvama ja paljunevad ka hoolduse katkedes.



5 Käsku taimede eesti- ja ladinakeelsete nimede ning sordinimede kirjutamise kohta:

1. Ladinakeelse liiginime perekonnanimi kirjutatakse alati suure algustähega ja liigi epiteet väikese algustähega. Tekstis kirjutatakse ladinakeelsed nimed kaldkirjas.

2. Eestikeeles kirjutatakse taime nimed väikeste tähtedega ja püstises kirjas. Erandina kirjutatakse eestikeeles taimenime perekonna nimi suure algustähega, kui see tuleneb pärisnimest.

3. Sordi nimi kirjutatakse suure algustähega ja nimi pannakse ülakomade vahele. Sordi nime ei tõlgita.

4. Alamliigil, vormil ja teisendis kirjutatakse lühendid nimede vahele.

5. Sugukondades kasutatakse eestikeelsete nimede sõna lõpuna alati `-lised. nt. korvõielised.